Odinile olid paljud rääkinud sellest, et maailmalõpp võib peagi saabuda, aga tema ei tahtnud seda kangekaelselt uskuda. Seetõttu võttiski ta ette retke, et oma sisemuses peituvatele kahtlustele kinnitust saada või need ümber lükata.
Odin ratsutas Sleipniriga maharaiutud jöötunipea Mime juurde, haaras selle maast ja tõstis oma silmade kõrgusele. Ta tervitas Mimet, oma nooruspõlvesõpra ja soovis saada Mime kaevust, mis oli tarkuse ja teadmiste allikas, teavet peagi ähvardava maailmalõpu kohta. Ta tahtis Mime pea kaasa võtta ja Midgardi inimeste juurde ratsutada, et seal selgeltnägija juures oma kahtlustele kinnitust saada.
Midgardi nägijatar kandis karvaseid vasikanahast jalatseid ja kassinahast kindaid. See oli Volve – kepikandja. Volen ehk kepp on abivahend, millega nägijatari hing teistes inimestele nähtamatutes maailmades ringi ratsutab.
Odin küsin temalt, kas nägijatar Odini tulevikku näeb. Nägijatar küsis vastu, kas Odin tahab teada seda kõike ka siis, kui see tema soovidega kokku ei lähe. Odin nõudis, et nägijatar räägiks talle kõigest ja soovis näha maailma lõppu.
Nägijatar hakkas rääkima, et esimene märk, mis annab maailmalõpule alguse, on kolm kirevat kukke, kes korraga kirevad ja neid kuuleb kogu maailm. Üks on punane kukk – tema kireb Jotunheimis ja Utgardis ning äratab kõik kääbused ja trollid. Teine kukk on tuhmjas-pruuni värvi, tema äratab kiremisega ülesse kõik surnud inimesed, kes Heli juures on. Ka Gam, Heli tohutusuur koer ärkab sel päeval. Kolmandal kukel on kullast kamm – tema kireb Asgardis ja äratab kõik Valhalla surnud kangelased. Kuid see on ka kindel märk, et surnud hakkavad end valmis seadma elavatega kohtumiseks. Ja siis ongi see lõpuks alanud…. Ragnarok on alanud. Ragnarok on selle aja nimi, mil aasidel kõik õhk otsa lõpeb ka nad aru kaotavad. Ragnarok on aeg, mil kõik jõud oma otsa leiavad.
Volve ütleb, et näeb kõikjal kirveid ja mõõku ning lahinguid ja rahutusi. Et näeb kolme aastat, mil vend tapleb vennaga ja pojad ei säästa oma lihaseid isasid. Need kolm aastat on volve sõnul kui pikk talv, kus lumi tuiskab ja päike ei soojenda. Fimbul on tema sõnul selle pika ja õudse talve nimi. Paljud mattuvad lume alla, paljud upuvad sulalumme, jäävad lumevaringute alla või kangestuvad jäätunud sängides, et lõpuks pakasest puretuna Heli juurde jõuda.
Seejärel näeb ta jöötuninaist, kelle pojad Skoll ja Hate on maailma loomisest saadik Päikest ja Kuud taga ajanud ning nüüd need kätte saanud ja alla neelanud. Skoll neelab alla Päikese ja taevast hakkab sadama verevihma, Hate kugistab Kuu ja seejärel kustuvad ka kõik tähed. Ja seejärel hakkab maa värisema. Mäed varisevad kokku, suured puud rebitakse maa seest välja ja need lendavad igas suunas laiali nagu nooled. Yggdrasil kõigub ja kohiseb. Pikk talv annab küll lõpuks järele, aga kõik senine saab läbi.
Volve näitab Odinile pilte hunt Fenririst, kes viskleb ja rabeleb ning end kettidest lõpuks vabastab. Ta näeb vangistatud Lokit, kes samuti end vabaks saamiseks rahmeldab ja peksleb ning lõpuks ka vabaneb. Ta näeb Loki naist Sigynit, kes seepärast rõõmupisaraid valab. Kõik need aastad, mil Loki oli kinniseotuna teravatel kividel lebanud ning naine truult tema kõrval seisnud, soovis Sigyn vaid meest emmata, aga too lükkab ta jõhkralt kõrvale ja läheb sõnagi lausumata oma teed. Lokil mõlgub meeles vaid kättemaks.
Odin näeb nüüd hunt Fenriri, kes tohutusuured lõuad pärani, ringi luusib ja kelle silmad pilluvad tuld ning ninasõõrmetest löövad välja leegid.
Odin tahab edasi näha ja volve laseb tal seda teha. Ta näitab Odinile maailmamerd, kus möllavad tohutusuured lained ja pöörised. Seal on Midgardi-madu, kes vees väänleb ja vingerdades suuna maa poole võtab. Ta läheneb sellise kiirusega, et kõik laevad ja sadamakaid vee alla mattuvad ning vesi jõuab põldudele ja aasadele.
Iga kord kui madu välja hingab, tekivad tema ümber mürgipilved. Madu möirgab kõigest kõrist, et oma venda Fenriri kohale kutsuda ja temaga koos lahingusse tormata.
Odin näeb ka surnud inimeste küüntest ehitatud jäledust tekitavat laeva Naglfari, mis on ankru hiivanud ning liigub läbi vihma ja udu mustad räbaldunud purjed tormituules plagisemas. Selle laeva tüüri hoiab Loki ning laeva meeskonna moodustavad mädanenud korjustest surnud.
Odin ohkab raskelt selle peale ja lisab, et tuhat aastat oli Loki talle olnud nagu lihane vend.
Vaenlasi saabub nii idast kui põhjast suurte jõukudena, nii elusalt kui surnult. Seal on nii trolle kui jöötuneid, kaitserüüs ja kilpidega, hambuni relvastatuna. Ja sõjatrummid põrisevad ning põrisevad katkematult.
Selja taha vaadates näeb Odin kidas taevas rebeneb ja sealt kaugusest, hirmuäratavast Muspelheimist ilmub nähtavale tohutu ratsanike armee, keda juhib vana pealik Surt. Ta hoiab käes tulemõõka ja kõik, milles ta möödub, võtab tuld. Nad ratsutavad läbi Midgardi nagu kahjutuli ning keegi ei suuda neid peatada.
Tuleratsanikud lähenevad Bifrostile ja kavatsevad jõuda Asgardi, et rünnata jumalate linnust. Muspelli armee liigub kui tohutu leekides madu mööda Bifrosti üles. Vikerkaaresild hakkab kõikuma ja värisema, värvid lähevad segamini ning vikerkaar rebeneb. Nagu tähesadu langevad tuhanded ratsanikud maa poole. Paljud saavad surma, aga paljud pääsevad eluga, Surt on pääsenute hulgas. Ta vibutab pea kohal tulemõõka ja suunab oma armee paiga poole, mida Vigridi aasaks kutsutakse. Seal seguneb tulerahvas jöötunite ja surnutega, et ühise armeena võitlusse asuda Ka hunt Fenrir ja Midgardi madu on kohale jõudnud koos oma isa Lokiga.
Aasid rivistuvad lahinguks Heimdalli puhutud Gjallahorni saatel, kuid nad tunnevad end vanade ja abitutena. Kas neil on üldse võimalik nii suure ja võimsa vastasega rinda pistes sellest võiduga välja tulla?
Odini naine Frigga ulatab talle kuldse kiivri ning kõik teised aasid haaravad samuti oma relvad ja kaitserüüd. Kõik surnud kangelased, kelle Odin inimestevahelistest sõdadest või riidudest on kokku kogunud. Thoril on raudkindad käes ja tema sokud tahaksid juba võitlusse söösta. Odin on saduldanud oma kaheksajalgse hobuse Sleipniri ja ta hoiab käes oma oda Gungnet, tema kummalgi õlal istub ronk ja tema kõrval jooksevad kaks kodustatud hunti.
Nii väljutakse Asgardist ka kaks tohutut väesalka saavad kokku. Juba esimeses lahingus kaotab Odin nii oma hundid kui ka rongad. Ka Thori sokud hukkuvad noolerahe all, ta kaarik läheb ümber ning piksejumal langeb võitlustandrile pikali maha.
Kuid Odin kogub oma väed kokku ja tormab taas lahingusse. Odin ratsutab hunt Fenriri suunas. Thor üritab tal küll kannul püsida, kuid jalamehena ei suuda ta Odini hobusega kiiruses võistelda. Kuid ta ei saagi edasi liikuda, sest äkki prantsatab Midgardi mao suur saba ta teele. Kaks verivaenlast on kohtunud ja nüüd on aeg oma arved õiendada ja võtta ette viimane jõukatsumine. Madu sisiseb, Thor möirgab, sellest tuleb võitlus elu ja surma peale.
Volve küsib, kas Odinile sellest nüüd lõpuks aitab, mis ta talle lahingu kohta näitas, kuid Odin tahab näha oma võitlust hunt Fenririga. Kas Odin võidab selle lahingu koletisega? Kuid volve raputab pead ja teatab, et hunt neelab Odini alla ning kõik läheb nii nagu alati on ennustatud, kuigi Odin keeldus seda ennustust uskumast. Odin küsib, kas Thor maksab ta eest kätte, kuid volve vastab, et Thoril on endalgi Midgardi maoga võitlus käsil, Tyr võitleb Garmiga – Heli hundiga ning nad tapavad teineteise. Freyr võitleb oma orika Gyllenbuste seljas tulehiid Surtiga, kes ratsutab leekival hobusel ja kuna Surtil on tugevam ja parem relv ning ta raiub Freyri tulemõõgaga pealaest jalataldadeni pooleks. Heimdal võitleb lohe Lokiga ja mõlemad langevad omavahelises võitluses.
Ainult Odini poeg Vidar, keda ka Vaikivaks kutsutakse ja kes on Odini poegadest kõige tugevam kui Thor välja arvata, jookseb Hunt Fenririle järele ja asetab oma jala hundi koonule ja sellel kõigest jõust trampima hakkab. Siis haarab ta mõlema käega hundi ülalõugadest ja rebib Fenriri tohutud lõuapärad tükkideks. Võitlus saab läbi ja aasid on selle lahingu kaotanud, kuigi ühes kohas käib madin edasi. Midgardi-madu ja Thor ei anna kumbki alla. Jöötunid ja surnud kogunevad seda kahevõitlust vaatama. Lõpuks annab Thor viimase, hävitava löögi ja madu sureb. Kuid Thor suudab pärast seda vaid 9 sammu teha ja variseb siis surnult kokku, sest maomürk on oma töö teinud.
Seejärel kihutab Surt oma Muspelli-poegadega üle maa ja loobivad selle igasse soppi ja nurka tulenooli. Nad põletavad maha kõik, mis tuld võtab. Ka Yggdrasil võtab tuld ja hävib.
Odin puhkeb nutma ja teatab nägijatarile, et talle see maailm meeldis ja ta tundis peaaegu kõige üle rõõmu. Nüüd aga näeb ta pilti sellest, kuidas kõik on põrmu paisatud ja ahervareks muutunud.
Odin on lohutamatu, aga nägijatar käsib tal edasi vaadata ja aegamisi, otse merest ilmub nähtavale uus maa, roheline, kaunis ja viljakas nagu unenägu. Seal on põllud, mis ise end külvavad, külluses metsloomi ja kalu. Mitte keegi ei pea enam nälgima ega kannatama puudust, sest Päike on sünnitanud tütre ja kurjus on oma otsa leidnud. Maailm on puhtaks pestud ja uus elu võib alata.
Asgard on kadunud, vanast jumalalinnusest pole kivi kivi peale alles jäänud. Ja sinna on teel aasid, kellel õnnestus lahingust eluga välja tulla. Neid on järel väga vähe, vaid mõned juhuslikud. Nad kogunevad Ida aasale. Seal on Vidar ja Vale, Thori pojad Mode ja Magne, kes on isa haamri Mjolneri kaasa võtnud. Vana Hone saabub longates ja Heli juurest naasevad Balder ja Hod. Nad naeratavad, sest leiavad rohu seest aaside vana kullast nuppudega lauamängu.
Ka Midgardis on liikumist näha, seal on kaks inimest ellu jäänud. Need on Liv ja Livtrase. Nad olid Hoddmime salus varjupaiga leidnud ning pääsenud hävitavatest tulekeeltest, meri andis nad lõpuks tagasi. Nad on pikka aega vaid hommikukastest toitunud. Nendest kahest saabki alguse uus inimsugu.