Taro koosneb 78 kaardist, mida on aastasadu kasutatud saatuse ettekuulutamiseks ja tuleviku ennustamiseks. Läänemaailmas on Taro olnud teadaolevalt 14. sajandi algusest. Arvatakse, et templirüütlid tõid need idamaadest endaga ristisõdade ajal kaasa. On arvatud ka, et Egiptusest tulnud mustlased, kes kõikjal ringi rändasid, tõid need endaga kaasa ja nii levisid need kõikjale.
Üks oletustest on selline, et esimesed taro kaardipakid kasvasid välja Itaalia mängukaartidest, millega mängiti mängu nimega tarocchi. Hiljem hakati seda mängu nimetama nimega trumbid. Euroopas mängitakse seda mängu senini. Esimesed kaardid maaliti käsitsi ja üks sellest ajast teadaolev kunstnik, kes tegi sellised kaardid Milaano hertsogile, oli Visconti Sforza.
18. sajandil tuli okultismist huvitunud prantsuse lingvist Antoine Court de Gebelin välja väitega, et taro suur arkaan on Vana-Egiptuse tarkuse tahvlite kogum, mida sisaldas müstiline Thothi raamat.
Ta oli veendunud, et zoroastrismi järgivad preestrid tõid need tahvlid keskajal Euroopasse ja peitsid need ära. Gebelin tegi ise oma kaardipaki, mis koosnes 77 kaardist ja Narrist, mida tähistatakse taro pakis nulliga. Suur arkaan koosnes 3 korda seitsmest kaardist pluss Narr ja väike arkaan koosnes kaks korda seitsmest kaardist ning neljast mastist – mõõgad, sauad, mündid ja karikad, mida oli kokku 56 kaarti. Number seitsme müstiline loomus oli sellesse sisse põimitud ja sellest näidiskaardipakist sai hiljem alus teistele tarokaartidele.